Ainult lahkumisel või jällenägemisel tuntakse, kas teineteist armastatakse.
Me paneme mõtte kõigest, mida me armastame, kõigesse, mida me teeme.
On haavu, mida ei saagi täielikult terveks ravida.
Armastades ongi see, mida me usume, reaalsus.
Kui teil on see, mida armastate, teil tuleb armastada seda, mida omate.
Kas ma murdsin teie südame, kui ma ei teadnud, et see teil olemas on?
Kes pole võimeline armastuseks ega sõpruseks, see teeb kõige sagedamini panuse abielule.
Ma ei armasta inimesi, kel pole midagi vaja.
Karta armastust, tähendab karta elu. Karta elu, tähendab olla kaks kolmandikku surnud.
Inimest, kelle olemus sunnib meid alati arvestama pisiasjadega, ei saa iigalgi hakata armastama.
Armastus kihutab minema aja ja aeg kihutab minema armastuse.
Kui armastad sina, kui palud sina, kui kannatad sina, siis ainult oled sa inimene.
See, kes armastab, paneb sind nutma.
Leek üksnes ei soojenda, vaid ka põletab.
Kohustus ei pea olema igav. Armastus võib teha selle ilusaks ja täita eluga.
Kõik, mida ma mõistan, mõistan ma vaid seetõttu, et ma armastan.
Ainult tegu üksinda tõendab armastuse jõudu.
See on tõeline armastus, mis ikka ja alati jääb ühesuguseks: ka siis, kui talle kõike lubatakse või kui talle kõik ära öeldakse.
Kui sa tõepoolest ihkad armastust, leiad sa ta end ootamas.
Iga kord, kui armastatakse, on see esimene kord üldse armastada.