Elu on maraton, kus sprint jäetakse kõige lõppu.
Surm on looduse moodus ütlemaks sulle, et sa peaksid tempot aeglustama.
Valgus on põgus, kuid pimedus igavene.
Inimene eksib surmani.
Sageli öeldakse, et hirmus ei ole mitte surm, vaid suremine.
Kuni inimene elab meie südames, on ta elus.
On üksainus tõesti tõsine filosoofiline probleem: enesetapp. Otsustada, kas elu väärib elamise vaeva või ei vääri, tähendab vastasta filosoofia põhiküsimusele.
Tänapäeval võib üle elada kõike peale surma.
Isegi parimad sõbrad ei saa käia üksteise matustel.
Surm on alati ja igas olukorras tragöödia ja kui ta seda ei ole, siis on elu ise selleks saanud.
Arg sureb mitu korda enne surma, ent vapper maitseb surma ainult korra.
Surmale ei saa liiga palju mõelda, muidu jääb elu elamata. Samal põhjusel ei tohi surmale liiga vähe mõelda.
Kohe pärast sündimist hakkab inimene surema.
Kõige olulisematele küsimustele saame vastuse alles pärast surma.
Ükskõik, kas sul surma ees on või ei ole hirmu, oma surmaga on raske leppida.
Pisarad on tumm kõne.
Kui oled surnud, oled kole tähtis - kui elad, ei hooli sust keegi.
Surm on sama loomulik asi nagu sünd.
Aknad on piilumiseks, ellu. Uksed on lahkumiseks, surma.
Surm on palju parem kui surmahirm.