Sa mõistad äkki midagi, mida juba terve elu oled mõistnud, aga teisel viisil.
Parem vale, mis ravib, kui tõde, mis haavab.
Inimesed kardavad surma nagu lapsed pimedat tuba; jutud suurendavad laste loomulikku hirmu pimeduse ees, täpselt nagu täiskasvanute surmahirmugi.
Kes ei taha tööd teha, ei pea ka sööma.
Maailma on vaja muuta, muidu hakkab ta kontrollimatult muutma meid endid.
Kui lühike on vahemik nende aegade vahel, mil inimene on veel liiga noor ja kui ta on juba liiga vana.
Harva juhtub see, mida ootame, peamiselt juhtuvad ootamatud asjad.
Surm, kas mäletad oma esimest surnuaeda?
Ükski väärilise teo teinud inimene pole kunagi saanud tasuks vähem, kui ta andis.
Inimese suurim vaprus on visadus kõige julmemate tõkete ületamisel.
Tähtsus on rumalate kilp.
Kes pole nooruses õppinud, selle vanadus on igav.
Autasu hea teo eest on selle teo tegemine.
Ma õppisin suhtuma surma kui vanasse võlga, mis tuleb varem või hiljem tasuda.
Meie, riigipead, seisame justkui laval, mis pole kaitstud maailma pikude ja uudishium eest. Väikseimgi plekike meie riietusel torkab silma.
Võime näha tavalises imeilusat on tarkuse kindel tundemärk.
Kõikjal räägitakse kommunismi surmast, aga keegi ei ole veel näinud kommunismi laipa.
Kõige pimedam aeg on vahetult enne koitu.
Vabavärsi kirjutamine on nagu ilma võrguta tennise mängimine.
Loodus ei salli nalja, ta on alati tõsine ja vali, tal on alati õigus.
