Niipea kui ajakirjandus mõnd lugu käsitleb, lähevad tõsiasjad igaveseks kaotsi.
Kõik, mida me teame, on lõpmatult palju vähem sellest, mis jääb veel teadmata.
See, kes armastab, paneb sind nutma.
Armastust ei juhi mõistus.
Enamasti on inetud naised need, kes uue moe välja mõtlevad. Ja ilusad on küllalt rumalad, et nendega kaasa minna.
Lahke peremehe külaline õpib külalislahkust.
Aeg, mis meil on, on raha, mis meil on.
Kõik ilus on hea, ja kes on hea, muutub varsti ilusaks.
See, kes valitseb halli argipäeva üle, on kangelane.
Rahu satub ohtu kõikjal, kus seda iganes rikutakse.
Inimene, kes oma hirmu eest pageb, võib avastada, et on leidnud otsetee sellega kohtumiseks.
Kallimaid leiab alati, abikaasa on asendamatu.
Hirm kriitika ees röövib inimeselt algatus võime, hävitab ta kujutlusvõime, piirab ta individuaalsust, võtab ära eneseusalduse ning kahjustab teda sajal muul moel.
Tõde on nagu kibe jook, mis maitselt ebameeldiv, kui see-eest taastab tervist.
Vaba ajakirjandus võib olla hea või halb. Aga veel õigem on see, et mittevaba ajakirjandus on vaid halb.
Kui sa oled nii kehv, et sul pole vaenlasi, siis sa ilmselt ei tee midagi või teed midagi nii halli, mis kellelegi korda ei lähe.
Torupill kõlab täpselt samamoodi, ükskõik kas sa oled selle õppimise juba lõpetanud või alustasid sa äsja.
Kellelgi pole õigust reeta isegi reeturit. Reeturite vastu tuleb võidelda, mitte neid reeta.
Sa võid sulgeda oma silmad asjade eest, mida sa ei taha näha, kuid sul ei õnnestu sulgeda südant asjade eest, mida sa ei taha tunda.
Muudatused on eesrindlikus riigis vältimatud. Muudatused on jääv suurus.
