Inimene on pime ja rumal, ikka armastab ta mööda logiseva vankri peale hüpata ega oska märgatagi, et just see on tema surnuveok.
Ennast kiidab ainult see, kes on hingeliselt tühi.
Oma leib on ikka küla leivast magusam.
Igast hobusest saab koormavedaja, kuid mitte iga hobune ei vea piitsata.
Oled nagu kalur, kes sõuab üha kaugemale merele, lootes sealt suurt ja erakordset saaki. Ikka edasi ja edasi, kuni kogu elu kulub vaid sõudmisele ja võrgud jäävad kuivaks.
Ajalugu ei sünni lihtsalt ning võitusid ei saa kergelt kätte. Iga saavutus nõuab ohvreid.
Ka inimene pole päästetud roostetamisest.
