Ma olen sügavalt veendunud, et ükskõik missuguse inimese meelistegevus pole töö, vaid mõtisklus.
Jõukus vanaduses on nooruse pikendamine.
Meie mõistus armastab end peeglist imetleda.
Ei ole head ilma halvata. Isegi õpilasele antakse koolivaheajaks ülesandeid.
Salakaubitseja on ainuke aus varas, sest varastab vaid riigilt.
Teadmine, millega mind taheti solvata, võib juhuslikult mulle kasuks tulla.
Ma võin kõigesse ükskõikselt suhtuda. Ükskõikselt, kuid mitte ühesuguselt.
Segaseltskonnas pole väheharitud inimesel midagi karta. Kõik püüavad nii väga oma teadmistega hiilata, et ei pööra teie omadele tähelepanu.
Rikkus tuleb kasuks, sest hoiab aega kokku.
Ajalehed äratavad alati uudishimu, kuid kunagi ei õigusta seda.
Mida raskem haigus, seda selgem sisemine hääl.
Kogu inimkond jaguneb õigupoolest kahte ossa: ühed võtavad võlgu, teised annavad.
Inimene on kirglik olend. Heast on talle vähe. Temale anna kõige paremat.
Mulle meeldib end teiste inimeste mõtteisse ära eksitada. Kui ma parajasti ei kõnni, siis ma loen.
Ajalehed äratavad alati uudishimu. Mitte keegi ei pane ajalehte käest ilma seejuures pettumust tundmata.
Ma oletan, et ka advokaadid olid kunagi lapsed.
Mitte miski ei ole minu jaoks vastikum kui kogu see rõõm ja enesega rahulolu, mida kiirgab äsjaabiellunud paari näoilme.
