Kättemaksule kättemaksuga vastamisest pole kasu: see ei paranda midagi.
Tegelikult ei ole mingit tagasitulemist. Kuigi ma võin koju jõuda, ei ole see enam seesama; sest mina ei ole seesama.
On haavu, mida ei saagi täielikult terveks ravida.
Puu kasvab kõige paremini oma esiisade maal.
Paljud tahavad ette teada, mida lauale pannakse; aga neile, kes on pidusöögi valmistamisega vaeva näinud, meeldib oma saladust pidada; sest imestus teeb kiidusõnad valjemaks.
Meie ülesanne ei ole mitte valitseda kõiki maailma hoovusi, vaid muuta paremaks neid aastaid, kuhu meid on pandud, juurida välja kurja neil põldudel, mida meie tunneme, et meie järeltulijad võiksid harida puhast maad. Milline ilm neil tuleb, see pole meie määrata.
Reetur võib reeta ennastki ja teha head seal, kus ta seda ei kavatse.
Hommik on õhtust targem ning öö muudab mõndagi mõtet.
Laulud kannavad nagu puudki vilja ainult omal ajal ja omal kombel; ja mõnikord kuivavad nad igaveseks.
On asju, millega on targem pihta hakata, kui neist keelduda, kuigi lõpp võib olla must.
Suured lood ei saa kunagi otsa, aga tegelased nendes tulevad ja lähevad, kui nende osa on lõppenud.
Paljud, kes elavad, on surma väärt. Ja nii mõnedki, kes on surnud, vääriksid elu. Suudad sa neile elu tagasi anda? Kui ei, siis ära pilla nii kergekäeliselt ka surmaotsuseid õigluse nimel, värisedes omaenda elu pärast. Isegi targad ei suuda...
Põletatud käsi on parim õpetus. Pärast seda läheb soovitus tule kohta otse südamesse.
Meile kõigile on ohtlikud sügavamad kunstid kui me ise valdame.
Asjad lähevad, nagu nad lähevad; ja pole põhjust neile vastu rutata.
Kes ei raatsi häda korral kallist asja ära visata, satub ahelaisse.
Sellised päevad on meile määratud. Meie saame otsustada vaid selle üle, mida nende päevadega teha, mis meile antud on.
Õndsusest ja rõõmsast elust on vähe kõneleda, enne kui see otsa saab; ning kaunid ja imelised tööd ja esemed ei vaja üles tähendamist, kuni silmad neid näevad, ning alles siis, kui need on ohus või igaveseks purunenud, jõuavad need lauludesse.
Mõistmatu laps, kes jäljendab mängides oma isa, ei tee seda mitte kurjade kavatsustega, vaid lihtsalt seetõttu, et on oma isa poeg.
Piinad pimeduses on see oht, mida ma pelgasin, ja see ei hoidnud mind tagasi. Aga ma ei oleks tulnud, kui oleksin teadnud rõõmu ja valguse ohtlikkust. Nüüd olen saanud oma kõige raskema haava sellel lahkumisel. Mälestus ei ole see, mida süda ihkab. See on ainult peegel, olgugi ta selge.
