Ideaalne on see, mida tegelikult pole.
Ei olegi tegelikult midagi üleloomulikku, on ainult vähem ja rohkem haruldasi sündmusi...
Nii vähe on vaja selleks, et ka kõige kindlameelsemaid nende usus kõigutada.
Lõppude lõpuks oleme ju kõik ainult võõrad maa peal.
Aga niikaua kui on elu, püsib ka lootus.
Ükski värav ei ole nii valge, et koer selle juures jalga ei tõstaks.
Kahe mehega on tee poole lühem.
Inimene on nagu rohi - kas niidab selle vikat või närtsib see ise.
Ainult muinasjutus ja teeäärses võõrastemajas on vahe kõrgete ja madalate, rikaste ja vaeste vahel väga väike.
See unistus oli nii kõrge ja kauge, et ma ei näinud enam midagi, mis oli mu jalgade ees ja siinsamas.
Kõige olulisematele küsimustele saame vastuse alles pärast surma.
Kui palju lubadusi jääb täitmata - miks siis mitte mõnikord täita lubadust, mida kunagi pole antud?
Tõesti, halb peab olema maailma lugu, kui ühe õige asja nimel teist tuleb jalgatega tallata.
Ka kutsumata külaline on ikkagi külaline.
Me näeme ainult seda, mis on olnud, aga mitte seda, mis on tulemas.
Muutub kõik, mis elab. Ainult surnud ei muutu enam. Sellepärast tõmbabki meid kauge minevik, et leida sealt midagi, mis oleks püsiv.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
Mõnikord näeme ainult väikest osa, ja oleme siis valmis kogu tõde uskuma.
Ka elava inimese käsi võib teinekord olla külm, palju külmem kui surnu käsi.
Koolitunnistus ei tähenda midagi - alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.
