Õnneks on iga nooruspäevade õnnetus vaid värviline unenägu, mille me heidame kõrvale, kui oleme üles ärganud.
Elavate õnnelikuks tegemine ei solva surnuid.
Ülemäärane kurvastamine takistab edu ja rõõmu ning isegi igapäevaste ülesannete täitmist, milleta ükski inimene pole ühiskondlikuks eluks kõlblik.
Midagi pole inimhingele piinarikkam sellest, kui pärast kiiret, kõiki tundeid enda alla suruvat sündmustetulva saabub surnud tegevusetus ja selgus, mis riisub hingest nii lootuse kui hirmu.
Täiuslik inimene peab alati säilitama külma ja rahuliku mõistuse ning ei tohi mitte kunagi lasta kirge või mööduvat soovi häirida oma rahu.
Teadmiste avardamine on ohtlik. Mees, kes peab oma kodulinna terveks maailmaks, on õnnelikum sellest, kes ihaldab saada suuremaks, kui ta eeldused lubavad.
