Iseolemise mõte on olla ise, mitte saada kellekski teiseks.
Sallivus, viisakus ja sõbralikkus ei sõltu rahvaarvust. See kallis vara on meil täitsa tasuta käes.
Vaikimine on kõigile laienev põhiseaduslik õigus, nagu ka sõnavabadus.
Kes peab häbelikult silmi maha lööma ja ellujäämisega tegelema, ei see tähti näe. Olgu öö või päev.
Mis on toonud meid siia, see enam edasi ei vii.
Iga tegu saab parandada, tegevusetust aga mitte.
Parlamentaarne süsteem ei ole nii kiire ja efektiivne, aga see garanteerib, et demokraatia püsib.
Tõeliselt suuri kirjandusteoseid tuleb üle lugeda nagu luuletusi.
Iga koolipäev võiks olla ka palgapäev, mil hoiuarve täieneb uute teadmistega.
Olen kurb, kui arvame, et meie ainus eesmärk on ellu jääda.
Eesti identiteet on sügavalt keeleline: sa oled eestlane, kui sa räägid eesti keelt. Keel on meie us ja meie ideoloogia ja see on ka see, mis defineerib eestlast.
On ime, et Eesti on üldse olemas.
Küsimus on ju lihtne: kas jääda väikeseks kalaks globaalmajanduse toitumisahelas või saab meist midagi enamat? Vanu asju uuesti või isegi veidi teisiti tehes me end uute tagasilöökide vastu ei kaitse.
Eesti rahvas on arvult väike. Seepärast ei tohi mitte ühegi inimese saatusele käega lüüa
Päev vabana mõjub sekundina, päev vangis olekut igavikuna.
Otseteed õnneni viivad sageli sohu. Kindla jalgealuse leiame enamasti hoopis käänulisel rajal.
Me ei saa tunda mingit rõõmu teiste võimalikust kehvemast olukorrast.
Ulatagem oma käsi neile, kes vajavad meie abi ja keda me toetada suudame – lähedased, naabrid, kogukonna ja koguduse liikmed, või inimesed, keda me isiklikult ei tunnegi.
Ma olen veendunud, et iga ühiskond, mis takistab vaba mõtte levikut, lõpetab prügikastis.
Meie homne on meie endi teha.
