Argpüks ei ole suuteline armastust üles näitama, see on vapra eelisõigus.
Parem on, kui sind austab ja armastab üks mõistlik ja heasüdamlik kui tuhat lolli.
Kui inimesed teineteist armastavad, kas pole siis ükskõik, mis selle armastuse esile kutsus?
Armastuse jõud on suur, see meelestab armunuid kangelastegusid sooritama ja erakorralisi ootamatuid hädaohte üle elama.
Me armastame seda, kelle eest hoolitseme.
Armastus ilma lugupidamiseta pole kindel ega kesta kaua. Lugupidamine ilma armastuseta on külm ja jõuetu.
Petetud armastus pole enam armastus.
Inimesed ei saa üksteist armastada, kui nad ei jaga ühtesid ja samu ideesid.
Ilma enesearmastuseta inimene on tühine. Enesearmastus on Archimedese kang, millega võid maad paigast nihutada.
Armastus, mis kardab takistusi, pole armastus.
Omakasupüüdlikkus võidab harva armastuse.
Me ei vihka kõige enam mitte seda, mis segab meid olemast armastatud, vaid seda, mis segab meil täielikult armastamast.
Armastus on õrn taim, mis ei ela kaua, kui seda kastetakse pisaratega.
Armastuse eest pole muud tasu kui võimalus armastada veel tugevamini.
Vaid see tähendab midagi, kes midagi armastab. Olla mitte keegi ja mitte midagi armastada on üks ja seesama.
Tõeline armastus ja leidlikkus pole mõnikord üldse omased neile, kelles me loodame neid leida.
Armastus on niivõrd kõikvõimas, et muudab ka meid endid põhjalikult.
Kõik me sünnime armastuse jaoks, see on olemise põhimõte ja selle ainus eesmärk.
Armastus peab andestama kõik patud, ainult mitte pattu armastuse vastu.
Armastus vabaduse vastu on armastus inimeste vastu. Armastus võimu vastu on enesearmastus.
