Elu on üleüldse hädaorg, aga mis sinna parata. Ainus abinõu: kannata ja täida seadusi.
Oled nagu kalur, kes sõuab üha kaugemale merele, lootes sealt suurt ja erakordset saaki. Ikka edasi ja edasi, kuni kogu elu kulub vaid sõudmisele ja võrgud jäävad kuivaks.
Kõik peab juurduma seal, kuhu istutati.
Kõik tahavad teistele nõu anda, seejuures teadmata, kuidas iseennast aidata.
Elu pole kannatus ega nauding, vaid tegu, mille me oleme kohustatud tegema ja ausalt lõpule viima.
Elu on mägi: üles tõused aeglaselt, laskud kiirelt.
Kes peab teiste jaoks elama, sel pole õigust enda elusse hoolimatult suhtuda.
Elu ruttab, kui meie ise viivitame.
Meie elu maksab nii palju, kui palju ta läks meile maksma selle käigus esile kerkinud raskuste ületamisel.
Elu annab inimesele alati vähem, kui ta temalt nõuab.
Kogu asi on hetkes. See määrab elu.
Inimene, kes julgeb tühjalt raisata tund aega, ei ole veel aru saanud elu hinnast.
Ärge kartke elu. Uskuge, elu on väärt, et seda elada, ja teile antakse teie mõõdu järgi.
Suurim kasu, mille võib elult saada, on kulutada oma elu tegevusele, mis elab meid üle.
Kes on rusikas, see ei saa peopesana avaneda.
Ära usu inimest, kes kiidab kõiki.
Kes kardab surma, see ei elagi enam.
Ja ikkagi on imelik, et pisiasjad tulevad äkki meelde, aga see, mis erutas meid kunagi, ununeb aastatega.
Pole olemas inimest, kes oleks saanud elu loteriis üksnes võite.
Tasu täidetud kohustuse eest on võimalus täita järgmine.
