Meie saatuseks ongi võimatut üritada ja hirmule vaatamata suuri tegusid korda saata. See on meie kohus tuleviku ees.
Hirmus suudab vabaneda vaid see, kes teab oma kohta. Suureks võib saada vaid see, kes näeb oma tühisust.
Psühholoogiliselt ei ole sellist asja nagu takistus olemas; on ainult takistus konkreetse inimese jaoks, kes üritab midagi soovitavat kätte saada.
Ära ava oma akent pimedusse.
Ka väikest madu on mõistlik lüüa pika kaikaga.
Hirmumetsast härmametsa oli kolm kuud kõmpimist. Kõhkleja kõndis kuus. Kahtleja ei jõudnud kohale kunagi.
Tõega pole võimalik võidelda. Hirm võib talle vastu hakata, rumalus teda mõnitada, õelus moonutada, aga ta on ikkagi olemas.
Inimese tegude tõukejõuks on ikka olnud hirm või rumalus.
Surra - see pole midagi, hirmus on mitte elada.
Julgus on vastupanu hirmule, hirmust jagusaamine, mitte hirmu puudumine.
Kui inimesed tunnevad pikemat aega tõsist hirmu, siis pöörduvad nad ükskõik kelle poole, kes lahendust lubab.
Armastus on hirmuvalitseja, kes ei halasta mitte kellelegi.
Pole midagi hirmsamat kui liikumine seal, kus mingit liikumist ei tohiks olla.
Hirm kriitika ees röövib inimeselt algatus võime, hävitab ta kujutlusvõime, piirab ta individuaalsust, võtab ära eneseusalduse ning kahjustab teda sajal muul moel.