Sürrealism avaldas mulle suur mõju, sest taipasin, et kujutlused mu peas polnud hullumeelsus. Sürrealism on minu jaoks reaalsus.
Ma usun kõigesse, kuni seda pole ümber lükatud. Nii usun ma haldjatesse, müütidesse, draakonitesse. Nad kõik eksisteerivad, olgugi ainult mu peas. Kelle asi on öelda, et unenäod ja luupainajad pole sama reaalsed kui siin ja praegu.
Nagu ikka on iga idioodi taga suurepärane naine.
Hetk, mil sa ei süsti end selleks, et sul oleks hea, vaid selleks, et sul poleks halb, saabub üsna ruttu.
Ka peeglid on mäluinstrumendid. Neis näed ennast pigem sellisena, milline sa olid, kui sellisena milline oled praegu.
Viimaks ometi on mul tagasihoidlikkust tunnistada, et tagasihoidlikkuse puudumine on üks mu varjukülgi.
Minu ja hullumeelse vahel on vaid üks erinevus: hull arvab, et ta on täie mõistuse juures, aga mina tean, et ma ei ole täie mõistuse juures.
Armastan Atlandil seilavaid laenu. Need kujutavad endast luksuslikke haiglaid, mis on mõeldud tervetele inimestele.
Vastumeelsus saabub sageli pärast naudingut, kuid tihti ka eelneb sellele.
Iga normaalne inimene on normaalne vaid keskmiselt. Kohati sarnaneb tema mina pigem psühhopaadi omaga.
Kui tahumatu ka poleks meelitus, vähemalt pool sellest näib kindlasti tõena.
Ära puuduta iidoleid - kullakord jääb sõrmedele.
Seda, mida halvasti mõistetakse, püütakse tihti seletada sõnadega, mida ei mõisteta.
Kui poleks halbu inimesi, poleks ka häid juriste.
Kompliment on sama, mis suudlus läbi loori.
Et inimest muuta, tuleb alustada tema vanaemast.
Nende seltskonnas oleksin igavuse kätte surnud, kui seal poleks olnud mind ennast.
Kollektsioneerimiskirg on vaimsete häirete esimene aste.
Vooruslik võib igaüks meist olla omaette, kõlvatuste jaoks on aga alati kahte vaja.
Vanu kirju on juba ainuüksi seepärast meeldib lugeda, et neile pole vaja vastata.
