Loll on ainult tüütu, pedant väljakannatamatu.
Tark inimene märkab kõike, loll teeb kõige kohta märkusi.
Loll, kes mõistab, et ta on loll, on juba pool geeniust.
Mõistus jääb alati südame kõrval lolliks.
Suur loll on see, kes tahab üksinda tark olla.
Loll kannatab, aga tark muutub.
Kui kõik lollpead kannaksid valgeid mütse, näeksime välja nagu lambakari.
Kogemused on raske kool, kuid loll muul moel ei õpi.
Kõik siin maailmas muutub, kuid lollid olid, on ja jäävad.
Ma ei armasta blonde tuutukesi, kes mängivad teadlikult lolli. Pean lugu naistest, kes saavad ise hakkama.
Eelarvamused on lollide põhjendused.
Pole nii lolli inimest, kelle käest poleks midagi õppida, ja pole nii tarka, kes ei räägiks lollusi.
Ajalooratast keeravad lollid ja petised... nemad ju juhivad maailma. See ongi maailm. Loll ei pea endaga dialoogi, juba esimene mõte haarab teda, ei oota vastust ka teine.
Tarkus sünnib kaasa, lollusi õpitakse.
Rändtirtsuparv on loodusõnnetus, kuigi üksikult võttes pole nad sugugi nii hirmsad. Sama lugu on ka lollpeadega.
Kuulsuse kõige suurem eelis on see, et tohib karistamatult rääkida ülimaid lollusi.
Suurepärane ja peaaegu ainus eelis naiseks olemise juures on võimalus teeselda, et oled lollim kui tegelikult, ning keegi ei ole üllatunud.
Raske on pidada lollpeaks inimest, kes on meist vaimustatud.
Taetud inimesi võib kogu aeg ninapidi vedada, mõnda aega võib narrida kõiki, kuid kõiki ei saa pidevalt lolliks teha.
Võõrad lollused pole veel kedagi targaks teinud.
