Kuulujutt on mitte millegi ütlemise kunst viisil, mis ei jäta peaaegu mitte midagi ütlemata.
Televisioon kuulub rahvale. Ja paras talle.
Televisioon on ainus unerohi, mida võetakse silmadega.
Reklaami filosoofia põhineb tähelepanekul, et igas inimeses on tegelikult kaks inimest. Inimen, kes ta hetkel on ja inimene, kes ta tahaks olla.
Ma pelgan ajakirjanikke. Minu arvates annavad nad intervjuu trükki juba enne minuga kohtumist. Ise esitavad küsimusi ja ise ka vastavad neile.
Reklaam on seadustatud valetamine.
On andestamatu, et teadlased piinavad loomi. Tehku oma katseid ajakirjanike ja poliitikute peal.
Press suudab ühteaegu äratada massid ning viia nad eksiteele.
Minu meelest on televisioon väga hariv. Iga kord, kui keegi televiisori mängima paneb, lähen ma teise tuppa ja loen raamatut.
Kui koer hammustab inimest, ei ole see uudis, aga kui inimene hammustab koera, on see uudis.
Ajakirjanikud räägivad asju, mis ei ole tõsi, lootuses, et kui nad räägivad seda küllalt kaua, hakkabki see tõsi olema.
Televisioon on meelelahutusvorm, mis laseb miljonitel inimestel kuulata samal ajal ühte nalja ja ikkagi üksildaseks jääda.
Akna maailma võib sulgeda ajalehega.
Miks peaksid inimesed maksma palju raha selle eest, et minna välja ja vaadata halbu filme, kui nad saavad kodus halba televisiooni tasuta vaadata?
Kui näidendil on edu, peab lavastaja end geeniuseks. Kui näidend läbi kukub, teatab ta, et publik on rumal.
Iga ajakirjanik, kes julgeb oma arvamust avaldada, on vältimatult üksik.
Paljud väikesed asjad on õige reklaami abil suureks tehtud.
Hea film on see, kui heli kadudes saab publik endiselt aru, millest jutt.
Film on hea siis, kui õhtusöögi hind, kinopilet ja lapsehoidja olid seda väärt.
Televisioon on tõestanud, et inimesed vaatavad pigem kõike muud kui üksteist.
