Ainult mõistuses on õnn, selleta on häda, ainult mõistus on rikkus, selleta on vaesus.
Missugune suur õnn on armastada ja olla armastatud.
Nagu sulamatut jääd, nii pole ka kauakestvat õnne.
Täielikus õnnes pole ärevust. Täielik õnn on rahulik nagu meri suvise vaikuse ajal.
Kus pole püüdlust õnne poole, seal pole üldse püüdlust. Püüdlus õnne poole on püüdluste püüdlus.
Õnn üksinduses pole täielik õnn.
Teod ei too alati õnne, kuid õnne ei saa olla ilma tegudeta.
Õnn oma täies mahus on suurim nauding, milleks me võimelised oleme, aga õnnetus on suurim kannatus.
Meie ise valime oma rõõmud ja kurvastused kaua aega enne seda, kui me neid kogeme.
Kui te õnne taga ajades leiate selle kunagi, siis te avastate nagu vanaeit, kes otsis oma pille taga, et õnn oli teil kogu aeg käega katsuda.
Õnn koputab vähemalt üks kord igale uksele.
Selleks, et õnnelik olla, tuleb pidevalt õnne poole püüelda ja seda mõista. Õnn ei sõltu mitte asjaoludest, vaid sinust enesest.
Õnn pole selles, et õnnelikult elada, vaid selles, et aru saada ja tunda, milles võib õnn seisneda.
Kõige õigem ja peaaegu, et ainuke viis saada õnnelikuks on kujutleda end sellisena.
Täielikku õnne ilma kannatuste lisandita pole olemas.
Me oleme õnnelikud ainult siis, kui me tunneme, et meid austatakse.
Keegi ei saa olla õnnelik, kui tal ei ole austust enda vastu.
Nagu hästi elatud päev toob kaasa õnneliku une, nii ka hästi elatud elu toob endaga kaasa õnneliku surma.
Õnne ja õnnetuse elame me üle vastavalt oma enesearmastusele.
Selleks, et tunda end õnnelikuna, piisab, kui oleme koos nendega, keda me armastame: unistada, vestelda nendega, vaikida, mõelda neist, mõelda ükskõik millest - peaasi, et mitte lahku minna; ülejäänu on ükskõik.
