Inimene on surelik ja tema ainus võimalus surematuks saada on jätta endast maha midagi surematut.
Surema ei saa õppida teisi tappes.
Kuni maailmas on olemas veel üksainus süda, kus ma elan, mälestus minust ei sure.
Sureme vaid korra, kuid siis juba kauaks.
Kui leina liialt alla suruda, võib see kahekordistuda.
Elu on üks kurvemaid asju, kohe surma kõrval.
Surm, see on rahu, kuid mõte surmast ei anna meile rahu.
Inimesed ei taha elada igavesti. Nad lihtsalt ei taha surra.
Kuidas me teame, mis on surm, kui me ei tea veel sedagi, mis on elu?
Iga haud on maailma äär.
Lõppude lõpuks pole surra samuti halb.
On vaja, et see, mille eest sa sured, oleks surma väärt.
Surmahirm on hullem kui surm ise.
On surnuid, kelles on rohkem elu kui elavates. Kuid on ka elavaid, kes on kõikidest surnutest surnumad.
Surra tähendab lakata suremast.
Surma kardavad kõige vähem need inimesed, kelle elul on kõige suurem väärtus.
Elu on kahjulik asi. Selle pärast surevaid kõik.
Halb, kui inimesel pole midagi sellist, mille eest ta oleks valmis surema.
Paraku selleks, et olla surnud, tuleb enne surra.
Nii sündides kui surres teeme me kellelgi haiget.