Plussiks võib lugeda, et surm on üks väheseid asju, milleks on tarvis vaid pikali heita.
Ei maksaks arvata, et ma surma kardan. Ma ei taha lihtsalt seal kohal olla, kui see juhtub.
Inimesed kardavad surma nagu lapsed pimedat tuba; jutud suurendavad laste loomulikku hirmu pimeduse ees, täpselt nagu täiskasvanute surmahirmugi.
Ma ei usu, et ükski inimene kardab surma, pigem surmahoopi.
Nii surm kui ka sünd on loomulikud, aga väetile vastsündinule on vaevalised nii üks kui teine.
Kui ühed sureksid, aga teised mitte, oleks see äärmiselt kahetsusväärne.
See, et ta surnud on, ei ole veel tõend, et ta on elanud.
Surm, kas mäletad oma esimest surnuaeda?
Inimesed ei taha elada igavesti, nad lihtsalt ei taha surra.
Lein on tugeva meele ihumiskivi.
Paljud, kes elavad, on surma väärt. Ja nii mõnedki, kes on surnud, vääriksid elu. Suudad sa neile elu tagasi anda? Kui ei, siis ära pilla nii kergekäeliselt ka surmaotsuseid õigluse nimel, värisedes omaenda elu pärast. Isegi targad ei suuda...
Elu teeb kõik võrdseks, surm näitab, kes tegelikult oli väljapaistev isik.
Õige viis surnut leinata on hoolitseda talle kuuluvate inimeste elu eest.
Enne surma ei pääse keegi taevasse.
Tundmata jäävuse ja kaduvuse seadusi, teadmata kõiki elu ja surma suhteid, ei saa rääkida midagi igitarka elust ja surmast.
Kui saun, viin ja tõrv ka enam ei aita, siis on tegemist surmatõvega.
Haritud vaimule pole vist midagi valusamat inimese surmast, keda me oleme haavanud ilma seda hüvitamata.
Tee asja, mida sa kõige rohkem kardad, ja hirmu surm on kindel.
Uus lumi on vana surm.
Selles maailmas ei ole midagi kindlat, välja arvatud surm ja maksud.