Kõige targem elus on ikkagi surm, sest ainult tema parandab kõik elu vead ja rumalused.
Elavatesse peab suhtuma heatahtlikult, aga surnutest tuleb ainult tõtt rääkida.
Kõige julgemad ja kõige mõistlikumad inimesed on need, kes ükskõik millistel viisakatel ettekäänetel püüavad surmast mitte mõtelda.
Parem surra kui orjuses vaevelda.
Rohkem kui elavaid on surnuid. Ja nende arv aina kasvab.
Ma parem sureksin elades, kui elaksin surres.
Surnud avavad elusate silmad.
Kes kardab surma, sureb iga kord, kui ta sellele mõtleb.
Uni pärast töörügamist, sadam pärast tormist merd. Rahu pärast sõda ja surm pärast elu on väga meeldivad.
Ära võta elu liiga tõsiselt, sa ei tule sellest niikuinii eluga välja.
Kuna surnutest räägitakse vaid head, näitame neile, kuni nad veel elus on.
Ainus halb asi suremise juures on see, et see kestab liiga kaua.
Parem on surra seistes kui elada põlvitades.
Aed surnuaia ümber on mõttetu, sest need, kes on selle sees, ei saa enam välja, ja need, kes on väljas, ei taha niikuinii selle sisse.
Elu on sündmus, mis lõpeb surmaga.
Tegelikult on mõte inimestest, kes võiksid mu matustele tulla või mitte tulla, päris kainestav. Ja kui mul peaks tekkima kahtlus, et neid võib sinna ilmuda vähem, kui tahaksin, siis tuletan ma endale meelde, et pingutaksin natuke rohkem ja hooliksin...
Lõpus oleme kõik võrdsed.
Mul pole midagi suremise vastu, aga mind ajab vihale, et ma peangi surnuks jääma.
Kui kurb on see, et ma ei saa nautida üheaegselt hauarahu ja päikesesoojust.
Talumees jõuab taevasse niisama kiiresti kui aadlik.
