Pikk haigus elu ja surma vahel muudab surma lohutuseks nii surejale kui jääjatele.
Iga kord, kui mõni laps ütleb: "Ma ei usu haldjaid", variseb üks väike haldjas kusagil surnult maha.
Kõige kibedamaid pisaraid valatakse haudade kohal lausumata jäänud sõnade ja tegemata jäänud tegude pärast.
Ainult kahel korral - lapse sünni ja surma puhul - kuuleb ema omaenda karjet justkui kõrvalt.
Tuntud asi see surm, aga siiski igaühele uus.
Surrakse vaid korra, see-eest kestab see aga igavesti.
Mõte surmast viib meid segadusse, sest ta sunnib meid unustama elamast.
Kõige hirmsam võib surma juures olla see, kui sa ei sure armastuse pärast.
Et mitte surra, tuleb elada.
See, et ta on surnud, ei ole veel tõend, et ta on elanud.
Elu on suur üllatus. Miks ei võiks surm olla veel suurem.
