Kus me oleme pärast surma? Seal, kus need, kes pole veel sündinud.
Surrakse vaid selle pärast, mille pärast tasub elada.
Mehed surevad ära, kui neid armastatakse, surevad kui kärbsed armastuse kätte.
Kõik teavad, et surm on möödapääsmatu, aga ta on veel kaugel, siis keegi temast ei mõtle.
Pärast surma saad selleks, kes sa olid enne sündi.
Pange tuli põlema, ma ei taha pöörduda koju tagasi pimeduses.
Igatsus korra järele on ühtlasi igatsus surma järele, sest elu on korra lakkamatu rikkumine. Või ümberpöördult: igatsus korra järele on vooruslik ettekääne, millega inimvihkamine õigustab oma märatsemist.
Elavate õnnelikuks tegemine ei solva surnuid.
Oleks teadnud, kui uhke matus teda ootab, oleks ta juba ammu surnud.
Peab tahtma elada ja oskama surra.
Ükskõik, kuidas inimene sureb, surema peame ükskord kõik. Kas sureme täna, homme või aasta pärast, see on rohkem maitse asi. Peaasi, et oleme elanud.
Ühel hetkel tuleb lihtsalt jooksmine lõpetada, ringi pöörata ja seista silmitsi nendega, kes soovivad sinu surma. Kõige raskem on leida julgust, et sellega hakkama saada.
Surnuaed on täis asendamatuid inimesi.
Inimesed harilikult ei sure, vaid nad tapavad ennast.
Inimene on ainus loom, kes teab, et teda ootab surm, kuid ainus, kes kahtleb selle lõplikkuses.
Et ma oma viimase hingetõmbe hingaks sisse läbi piibu, välja aga läbi naeru.
Lapsed on õied vanemate haudadel.
Surra pole midagi, hirmus on mitte elada.
Ma ei karda surra. Ma lihtsalt ei taha kohal olla, kui see minuga juhtub.
Kui positiivsest küljest vaadata, siis on suremine üks neist vähestest asjadest, millega saab hakkama voodist tõusmata.
