Surm tundub meile nii kohtav, sest suures oleme ihuüksi.
Ka pimedus liigub valguse kiirusega.
Oluline ei ole mitte see, kuidas inimen esureb, vaid see, kuidas ta elab.
Mugavalt suremine on kulukas.
Mina ise surma ei karda, pigem surematust.
Elu on maraton, kus sprint jäetakse kõige lõppu.
Surm on looduse moodus ütlemaks sulle, et sa peaksid tempot aeglustama.
Valgus on põgus, kuid pimedus igavene.
Inimene eksib surmani.
Sageli öeldakse, et hirmus ei ole mitte surm, vaid suremine.
Kuni inimene elab meie südames, on ta elus.
