Suurem osa inimestest elab rohkem moe kui mõistuse järgi.
Parem on ebaõiglust kannatada kui seda sooritada.
Kui keel ei häbene midagi, siis tunnevad kõik piinlikkust.
Me kardame kõike, nagu surelikele ongi ette nähtud, ja tahame kõike, nagu oleks meile kingitud surematus.
Rääkija häälekõlas, silmades, kogu kujus on peidus rohkem kõneosavust kui tema sõnade valikus.
Meie hingerahu või rahutus ei sõltu niivõrd meie elu tähtsamatest sündmustest, kuivõrd meie jaoks õnnelikust ja ebameeldivast elu pisiasjade kokkulangemisest.
Inimesed arvavad tavaliselt, et parem on eksida rahva seas kui üksinda järgida tõde.
Rahvas pole nii rumal, kui sa arvad. Ta on veel rumalam.
Parem on võidelda millegi eest et, kui millegi vastu.
Asuta ausate inimeste klubi ja kõik vargad astuvad sinna.
Keele peamine mõõdupuu on selgus ja me teame, et miski ei hajuta tähelepanu rohkem kui võõrad terminid.
Üks, kui mitte just ainus viis kujundada otsustusvõimet on palju lugeda.
Kaitstes oma kultuuri, kaitseme ka rahvuse identiteeti.
Ideaalses riigis pole vaja kõnemehi, nagu ei vajata arste tervete hulgas.
Iga usund on hea, mis õpetab inimest olema hea.
Ülerahvastatud maailm on ideaalne koht üksiolemiseks.
Riik nimetab oma vägivalda seaduseks, aga üksikisiku oma kuriteoks.
Kergem on põhimõtete eest sõdida kui nende järgi elada.
Iga munder rikub inimest.
Idealismi suurus on võrdeline isiku kaugusega probleemist.
