Meie vanadus on haigus, mida on nagu igasugust teist vaja ravida.
Tarkus ei tule koos vanadusega. Mõnikord tuleb vanadus üksi.
Vananeda on igav, kui see on ainus võimalus kaua elada.
Inimene ei ole vana senikaua, kuni ta millegi poole pürgib.
Ela oma elu ja unusta oma vanus. Surm annab meile une, igavese nooruse ja surematuse.
Vanus on tunnetus, mitte aastate küsimus.
Asi pole selles, kui vana sa oled, vaid kuidas sa vana oled.
Vanadus on see, kui häirivad mitte halvad unenäod, vaid halb tegelikkus.
Mind ei häiri, et olen vanaisa, halb on vaid see, et olen abielus vanaemaga.
Kergenda hallpeale teed, aita teda kas või natuke, kunagi saad isegi aru, mis on vanadus.
Me muutume mõnikord nooremaks, mõnikord vanemaks.
Vanameeste tarkus on suur eksiarvamus. Vanamehed pole targad. Nad on ainult ettevaatlikud.
Kes on vana, see ei suuda enam noorusliku leegiga põleda.
Ma ei ole kunagi näinud inimest, kes oleks saavutanud pikaealisuse tänu keeldude järgimisele.
Vanusega saab vaikusest inimese sõber.
Nii on ette nähtud: noorus lõbutseb, aga vanadus riidleb.
Lobisemine on ea haigus.
Seda, millega me patustame nooruses, tuleb lunastada vanaduses.
Kahekümneaastaselt valitsevad tunded, kolmekümneselt anded, neljakümneselt mõistus.
Oleks mu isa olnud julge, oleksin nüüd kolm aastat vanem.
