Armastus ei sünni hetkega. See hiilib sulle ligi ja pöörab su elu pahupidi. See annab oma varjundi su ärkvelolekuhetkedele ja täidab su unesid. Sa hakkad pilvedel hõljuma ja näed elu uutes säravates värvides. Kuid sellega kaasneb ka sulnis agoonia, hõrk piin.
Rongisõit tähendab võimalusi. See toob kaasa seisundi muutuse. Kohale jõudes pole sa enam seesama inimene, kes olid teele asudes. Sa võid teel sõpru soetada või vanu vaenlasi kohata; sa võid saada kõhutõve...
On raske teist julgustada, kui sul endal on kohutavalt õõnes tunne.
Mida suurem unistus, seda suurem pettumus.
Parem on surra homme haigusesse kui täna nälga.
Näitleja on näitleja kogu elu. Filmitegemine võib lõppeda, kuid etendus peab jätkuma.
Ette kuulutamata tulime me siia maailma. Ette kuulutamata me ka läheme. Kuni me aga siin ilmas oleme, peame tegema tegusid, mida järgmine põlvkond ei suuda unustada, kui ka meie põlvkond neid ei mäleta.
Isegi kui koolis ei pea käima, ei tähenda see veel, et ei pea õppima.
Sõda on väga tõsine asi. Seal võib elu kaotada.
Mõnikord on tõde kummalisem kui väljamõeldis.
Ma arutan, mis tunne on, kui sul pole ühtegi soovi, sest need kõik on rahuldatud, rahaga lämmatatud veel enne, kui need jõuaksid sündida. Kas soovideta elu on väga soovitav? Ja kas soovivaegus on parem kui puruvaesus?
