Ma oleksin pigem kahe ahvi järeltulija kui inimene, kes kardab tõele silma vaadata.
Uute tõdede tavaline saatus on alati ketserlusena ja lõpetada ebaausana.
Et kõike teada, ei piisa, kui olla vaid vaataja, peab olema ka näitleja.
Paroodia ja karikatuur on kõige täpsem kriitika.
Inimelu rütm, see on orgiatega segatud rutiin.
Inimene, see on intellekt füsioloogia teenistuses.
Kui veidike tarkust on ohtlik asi, siis kellel on seda piisavalt, et jääda väljapoole ohtu?
