Esimeseks armastuseks nimetatakse iga armastust, millele eelnesid vaid kiindumused.
Armastuse parim hetk on see, kui lähed trepist üles armastatu juurde.
See, kes pole näinud armunud naist, ei saa öelda, mida üks naine endast kujutab.
Silmad asuvad esimesena armuvõitlusesse ja magus on see hetk, kui meie pilgule avaneb midagi haruldast ja imekaunist.
Kui süda hakkab taguma, jääb mõistus vait.
Kes ei jumalda selle puudusi, keda ta armastab, see ei saa öelda, et ta on tõepoolest armunud.
Mees, kes räägib targalt armastusest, pole eriti armunud.
Armunud mees on kõikidest meestest kõlbeliselt kõige puhtam, tema vajab vaid ühtainsat naist.
Armunud inimesed püüavad alati ennast meeldivuses ületada, seepärast on armunud suuremas osas nii naljakad.
See, mida me tunneme, kui oleme armunud, ongi võib-olla normaalne seisund. Armunud olek näitab inimesele, missugune ta peab olema.
Pole midagi magusamat kui murda kaunitari vastupanu.
Armunute tülid ei kesta kaua.
Armastuse esimene tunnus: meeste argus, naiste julgus.
Asi pole sõnas, vaid hääletoonis, millega seda sõna öeldi.
Rõõmust tulvil süda ei oska sõnu kaaluda.
Sügavalt armastada tähendab ennast unustada.
Pilgud on esimesed armastuskirjad.
Armastus tähendab leida teise inimese õnnes omaenda õnn.
Pea ei valitse südame üle, nad on hoopis kuriteokaaslased.
Kui me pole armunud ülemäära, siis me pole armunud küllaldaselt.
